kuidas on võimalik, et inimene, keda sa ei talu - kelle mõtted sulle nõmedaina ja tobedaina tunduvad; kelle olemus nii võlts ja okseleajavalt, läbinähtavalt wannabelik on; keda lugedes, nähes või kuuldes tahaks käega piinlikkus-ahastusest vastu otsaesist lajatada - suudab sind piisavalt paeluda, et käid ja otsid tema jäetud jälgedest seda "midagi", mida ta ehk ühel võimalusel miljonist kuskile jätnud on?!
keegi võiks mulle palun haamriga lagipähe virutada. ja sellele inimesele ka, kes selle tobeduse taasäratas.
aitäh.