majas lendas täna elektripirni ümber koerliblikas. tükike suve keset talve. kahju, et ma tean, et ta kaua ei ela.

kuigi hinges on kohati põud, ei tee see midagi valusamaks või halvemaks. ehk siis ainult teiste jaoks, sest midagi pole anda. kõik kaevud kuivavad kunagi.


prussakad, märjad sokid ja lehmade vaimud külmikus, 2 pudelit veini, hommikune tomat ning päike silmaaugus just siis, kui teda kõige vähem vaja oleks. ma arvan, et me kolimiskeemia ei klapi aga halatt nahktagiga töötaks alati :)

homme hakkan ehk seina lammutama. vaatab.