pea on täiesti tühi või siis täidetud mõttetute tühiasjadega - ning paraku armastavad need end pisiinsektidest ülisuurteks paisutada ja mu niigi defektse aju peal trampida. meeldiv, kas pole?
ehh... mõneti on kõik ülilihtne ja samas jällegi on võimaluste rohkus see, mis hulluks ajab; ehk isegi pigem see, et ma pole kunagi kindel, kas kasutatud võimalus just see õige ja hea oli - ehk oleks pidanud midagi muud võtma.
oleks lihtsam, kui keegi tahaks minu liivakastis mängida. ei - ärge mõistke valesti, ma ei otsi mingisugust uut suhet, see pole see igatsus. ma lihtsalt tahaks kedagi, kes oleks sama friik nagu mina ja sama spontaanne ning ei vaataks ming kerge kõõrdpilguga, kui ma äkitselt hommikul üles ärkan - prahvatades, et sõidame ära. sellist, kes ei küsiks, kuhu, miks ja millal. sellist, kes minuga öösel kell 2 pargis lumeingleid teeks ja kehvasid friikartuleid armastaks.

hingesugulane vast? keegi omasugune, kes mõistaks su põhjuseid ja ei paneks sind tahtmatult vabandama.
jah :)