Riik on üks igavene ahnepäits. Eriti, mis puutub FIEde maksustamisse. Huvitav on see, et eelmisel aastal elasin ma suhtkoht peost suhu, maksin kvartaalset sotsmaksumiinimumi (mis ei ole muideks enam kulu. Huvitav, milleks riik seda siis nimetab?) kuid kallis riik tahab mult veel lisaks saada 5600 krooni sotsmaksu. Ma küsin - kust ma seda võtma peaks? Täiesti siiralt - kust? Kui mul puudub isegi igakuine sissetulek ja ma lõpetan ülikooli, mul lihtsalt EI OLE seda raha. Nagu oleks ma ise süüdi, et julgesin eelmisel aastal tööd teha, selle eest alla turumiinimumi jäävat tasu saada ja muidu hambad ristis kooli kõrvalt tubli olla punnitada. 5600 krooni on umbes minu kahe kuu sissetulek. Millest ma söön, kui ma selle teile, lugupeetud riigivalitsejad, ära maksan?

Jube ekslikult on meie suurte juhtide seas juurdunud arvamus, et maksud on inimese esmavajadus. No ega ikka ei ole küll. Esimesed vajadused on söök, peavari jms. Ja kui need jäävad inimesel rahuldatama, siis inimene lihtsalt ei maksa makse ja teeb seda kas siis seaduses jätud võimalustega või suisa ebaseaduslikult.

Igatahes, mulle jääb mulje, et riik näeks mind parema meelega töötuna või "mustalt" raha saamas - muideks, seda viimast kaalun ma tõsimeeli, kuna tahaks vahepeal nagu veidi süüa ka ja rohkem riideid osta kui iga 6 kuu järel, remondi jaoks pahtlit ja värvi tahaks ka. Ei ole midagi parata - kui minu kõht koriseb ja minu katus läbi laseb, siis ei maksa ma riigile mitte sentigi ja katsugu keegi siis seda "saamata jäänud raha" kuidagi kätte saada. Ma ei oma peale mitte eriti hinnalise läpaka mitte kui midagi. No olgu, seljariided on ka. Mõned kulunud jalavarjud ka. Ja kaks kassi.

Ma niikuinii ei saa sellest sotsmaksu maksmisest mitte muhvigi. Hambaravi taon ise kinni, arsti juures maksan 50 eeku visiiditasu (ning saan iga kord teada, et miski ei näita mitte midagi - mis sellest, et mul on kuudepikkused palavikud ja reumatoidartriit, millega kaasnevad pidevad valud ja liikumispiirangud), pensionistaaž on naeruväärne, mis sellest maksust tiksub... Parem hoian selle raha alles ja lähen juuksurisse, saab kasvõi KUIDAGIMOODI enda elu paremaks muuta.

Elu lihtsalt ei ole selline, et annad ja annad ja vastu ei saa midagi. See kehtib nii inimsuhetes kui riigiga. Kui oled endast kõik andnud, siis lihtsalt võtad oma seitse asja ja lähed. Kas abikaasa juurest või maksusüsteemist. Nii et kes soovib mult "mustalt" tõlketöid, on teretulnud. Mina enam riiki toita ei jaksa, kuna enda kõht koriseb valjemini.