Selle artikli ilmumisest on juba paar päeva, kuid kuna mul oli ühe raamatuga tähtaeg kukkumas, ei olnud mul võimalik enne midagi kirja panna.

Artikkel siis järgmine: Ülikoolid jätavad lõpetajad aktuseta

No okei, kui aus olla, siis ei plaaninud ma aktust külastada - mis ma ikka sinna ronin, kõik kursakaaslased juba mööda ilma laiali ja need paar, kes veel mu meeldivat seltskonda jagama on jäänud, vaevalt, et nemadki muud teevad kui oma paberite osakonnast (vabandust, nüüd instituudist)käigult kaasa haaramine.

Imelik on siiski lugeda sellisest asjast mitte mingist meililistist või alma materi kodukalt, vaid suvalisest päevalehest. Veidike respekti, paluks - kuigi tean kogemustest, et vähemalt meie ülikoolis on see hüüatus kõrbes. Kui rektor suhtub ülbelt isegi tema loengu kuulajatesse, st tema instituuti, või mis iganes nime see üksus neil kannab, raha sisse toojatesse (kui mitte millessegi enamasse), siis polegi midagi muud teha kui käsi laiutada ja vana peda taga õhata.

Olid alles ajad - rektor oli väärikas, seltskond väiksem ja tudengid teistmoodi. Praeguse hübriidi puhul ei ole muud parata, kui teha nägu, et ei märka, kuidas puudega üksus oma kolme jalga liipab ja pea mädanemisest tuleneva haisu peletamiseks taskurätikut nina ees hoida.

Kahju, et ma ei lõpeta seda, kuhu sisse astusin. Oleks ehk vähem häbi.*

*See emotsionaalsena näiv remark ei ole põhjustatud ühest ajakirjandusnupukesest, vaid aastatepikkusest kogemusest. Võitlus on läbi, aktiivsus on muutunud resigneerumiseks, kuid häälepaelad pole mul veel läbi lõigatud ja ma ei karda laita, kui keegi ei tule ja aita.