Tänane artikkel "Uuring: enamik tööandjaid jätaks rasedust planeeriva naise ukse taha"
tekitas õõvastust.

Selle uuringu järgi olen mina just selles õiges vanuses ja staatuses, et mind mitte tööle võtta. Noh, ega mul mingit vajadust selleks polegi, kuna olen ise ettevõtja, kuid päris jube oleks, kui töövestlusel võhivõõras inimene või suisa komisjon ütleks: "Tore, seni on kõik meile väga meeldinud. Räägiks nüüd Teie rasestumisplaanidest." Ja siis peaksid sa aru andma, millal teil ikka täpselt see titetegu plaanis on (ja soovitavalt lisada seksigraafik näiteks tuleva 3 aasta peale, koos täpsustustega asendite ja rasestumisvastaste vahendite suhtes, et tööandja saaks välja arvutada sinu rasestumistõenäosuse selle perioodi jooksul).

Nagu artikli kommentaaridest lugesin, oli seal ühele naisele firmast öeldud, et 3-5 aasta jooksul rasestumine oleks väga paha asi. Nagu kõik inimesed planeeriks rasedust! Minu paljunenud tuttavatest on kõik oma beebid saanud tänu nn tööõnnetustele. Huvitav, milline oleks tööandja seisukoht planeerimata raseduste puhul? Valid, kas "lahkud omal soovil" või teed aborti? Õudne ju.

Ma ei mõista, miks ei taha riik aidata naisi aidata sellega, et looks mehele täpselt võrdse võimaluse võtta täpselt sama pikk lapsepuhkus kui naisel? Ja miks ei taha mehed naisi aidata sellega, et seda puhkust ka täies mahus kasutaksid? Nii oleks sugude seis lõpuks ometi tööturul võrdne, kuna poleks enam vahet, kelle palkad - kas naise või mehe, kuna koju jäävad nad mõlemad. Ei oleks enam ainut ühe vanema poolset perega enda ogaraks punnitamist ning eneseteostusest loobumist ja saaks lapsed kogeda lisaks emaarmastusele ka isaarmastust (mitte ainult nädalavahetuse-isasid).

See bla-bla-bla, et ema on ikka lapsele kõige rohkem vaja jne, on siin kontekstis tühi mulin, mis selle konkreetse teemaga kuidagi ei haaku - räägime ikka tööturul sugude võrdsusest.

Nii oleks kõik õnnelikud ja saabuks maailmarahu. Või, noh, peaaegu :)