Ameerika lapsed on kõrini täis tuubitud käitumist kontrollivaid drooge sellel lihtsal põhjusel, et nende vanemad ei viitsi nendega piisavalt tegeleda – ja siis imestatakse, miks ilmneb järjest rohkem käitumishäireid. Telekas ja arvuti lapsehoidjatena, nädalavahetusel minnakse mäkdoonaldsisse perekonda mängima ja kompenseeritakse lastele unarussejätmise taskurahaga. - selline on meie tulevaste maailmaliidrite lastetuba. Pole siis ime, et psüühilised probleemid esile kerkivad – iga normaalne laps tahab tähelepanu ja tegelemist, mitte selle teesklemist.

Või tänapäeva moehaigus - depressioon. Selle asemel, et eluviisid luubi alla võtta ning midagi nendes muuta, läheme ja laseme kasvõi suvalisel perearstil endale mingit mõtteid kontrollivat välja kirjutada. Inimesed ei suuda enam sammugi medikamentideta teha - vitamiinid, antidepressandid, toidulisandid; kõhnu, paksene, turguta mälu, aja end hommikul rõõmsana tööle, maga öösiti nagu laps, naudi valuvabasid liigeseid ja seedi kasvõi raudnaelu. Kõike seda vaid pisikese allaneelatava asjakese abil.

Miks ka mitte - selle asemel, et silmi iga tund 10 minutit arvutiekraanist puhata, saab võtta pilli ja punasilmad on hetkega minevik; trenni saab asendada kõhnumispreparaatidega, magamise kofeiinitablettidega, metsa liikumisest või positiivsetest asjadest tekkivad endorfiinid, lihtsalt pärsime serotoniini ja teisi segavaid nukrusetekitajaid. Küll on tore - pill igaks elujuhtumiks. Ammu möödas on tehnikasajand, alanud tablettide oma.

Kummalisel kombel, vaatamata tarbitud meeleolutõstjatele, on see nn tabletipõlvkond järjest rohkem valmis iseendalt elu võtma - ehk on kahe silma vahele jäänud tõsiasi, et kui meelevaldselt sekkuda inimesele loodusest antud sisemisse biokeemilisse tasakaalu, saab chill pillist hoopis kill pill?
Miks ei võiks perearst ja terapeut keemiakorporatsioonide poolt taskusse sokutatava asemel inimesele alternatiive soovitada – saata ta loodusesse, soovitada osta kott komme, teha uus soeng, otsida hobi, käia kohtamas.

Muidugi, olen siinkohal naiivne – asjade taust on hoopis keerulisem ning kui inimene kaljukindlalt jääb arvamusele, et ainus pääsetee on see, mida saab manustada klaasi veega, pole midagi teha. Samas tean kogemusest, et kui inimene ei suuda oma harjumusi muuta, ei suuda teda õnnelikuks teha ka pillid.

Komme leida kiireid lahendusi õigete asemel näib olevat suitsiidse tabletipõlvkonna silmatorkavaim tunnus. Ehk sealt tulebki tema vajalikkus - oleme õpetlik näide tulevatele põlvedele kui põlvkond, kes välja suri.