täna on selline suht verine päev olnud - kõigepealt ehmatas mu kass tolmuimejat nähes end arust välja ning üritas enesetappu sooritada mähkudes nööri ja oma rakmetesse. ohverdasin käed ja närvid, et teda sellest teost füüsiliselt välja veenda. eesmärk saavutatud, veritsesin veidi aega elutuppa ja vannituppa ja teele nende kahe punkti vahel.

siis hakkasin nõusid pesema ja tõmbasin tervema käe katki köögikombaini selle asjanduse teraga, millega saab milksheike teha. kasutanud olen ma seda jubinat umbes 2 korda ja seda pesta olen ma üritanud juba 3 kuud, a krt ikka ei ligune koolend jäänused küljest ära. geniaalne vahend igatahes - kes neid disainib, on tõenäoliselt traditsioonilise kasvatusega mees, sest värkide pesemisest teab ta umbes sama palju kui mina puude ja põõsaste kunstpügamisest. niisiis, pesin selle kuramuse kannu ära ja veritsesin veel natuke.

oma panuse meeleheite tekke soodustamisse andis ka ema, kes järjepidevalt hoiab kinni oma igipüsinud arvamusest, et näägutamine on geniaalne vahend, mis lahendab näljahäda aafrikas, aidsiprobleemid ida-virumaal ning saadab mind lõpuks ometi lehti riisuma. einoh, võib-olla mingites kultuurides see ka mõjub ülimotiveerivalt ja näägutaja on näiteks vinge shamaan, kellelt tulevad verbaalsed piitsahoobid on suureks auks retsipiendile - ja mõnedes kultuurides tarvitatakse väljaheiteid toiduks, nii et miks mitte. kõik on võimalik.

nüüd on mul närvid läbi ja tahaks otsad kokku tõmmata, sest no kohe kuidagi ei lähe see tänase värk.