Järjekordne uurimus näitab, et 84% eesti naistest ei ole oma eluga hetkel rahul.

Tuttav meesterahvas ütles, et tema ei viitsivat enam sellel teemal arutleda, kuna sellest liiga palju räägitud on ning igal inimesel saab mingist asjast küllalt, kui see mõistlikkuse piiri ületanud on – kahjuks pidin temaga nõustuma. Ka minul on kõrini - eestlased peaksid olema kogu meediast ja mujalt allikatest läbi käinud vastava infohulga järgi kõige sooteadlikum rahvas lähiümbruses. Paraku see nii pole - ikka veel kohtab suhteliselt sageli teleekraanil ja ajalehekülgedel tuntud ja omal alal tunnustatud meessoost ning naissoost isikud, kes rõhutavad silma pilgutamata traditsiooniliste soorollide ainuvajalikkust, millest rahva enda huvides kinni peab pidama.

Oletagem, ma nõustun nende väidetega. Naine teeb süüa, koristab, tegeleb valdavas enamuses laste kasvatamisega ning käib ka tööl kui mehe ülesandeks on vaid tööl käimine. Elu on traditsiooniline ja ilus.
Miks siis on alkoholism, südamehaigused, stress meil meeste hulgas levinumad kui mujal? Miks lõpetavad Eesti mehed elu enesetapuga nii sageli, et oleme nende arvudega maailmas eesrinnas? Miks on eesti naised depressioonis, eluga rahulolematud ning kaebavad stressist ja üleväsimusest tingitud tervisehädade üle? Miks on suitsetamine ja alkoholism naiste hulgas tõusev trend? Ja muidugi, üks poliitikute poolt rõhutatud põhiprobleeme – soovida jättev iive. Kui traditsioonilised soorollid on edu ja õnne võti, miks siis beebisid pole?

Samal ajal kui jagatud vastustuses, kohustustes ning õigustes peaks peituma lahendus kõigile eelmainitud probleemidele (vähemalt mingis osas), tõlgendavad vastuseisjad igasugust üritust selles suunas otsese ja isikliku rünnakuna või veel hullem – pseudoprobleemina.
Mul on südamest kahju, et avalikkus arvab võrdõiguslikkuse eesmärgiks olevat meeste kohtade hõivamise, nende mehelikkusest ilma jätmise ja kõige eristamatuks unisexiks muutmise. Asju kiputakse ennatlikult nägema kaotaja poole perspektiivist ning esmaseks reaktsiooniks on vasturünnak.

Ka mina pole kõikide feministidega nõus, kuigi arvan end samuti nende hulka. Nagu igas ideoloogias, on ka selles erineva intensiivsuse ja rõhupunktidega mõttesuundi. Võrdõiguslane ja radikaal ei pruugi igas küsimuses alati ühel nõul olla, samuti ei tohiks neid ka samastada. Ei samastata ju ka kõiki pronkssõduri eemaldamise pooldajaid näiteks Jüri Liimiga.

Ehk oleks aeg uue mõttevoolu pealetungiks, mis välja arenenud feminismi, täpsemalt võrdõiguslikkuse põhimõtetest. See oleks ideoloogia, kus käsitletakse mõlema soo vajadusi neid vähendamata. Rääkides ühest, kaasatakse maksimaalselt ka teist – lihtsalt selleks, et õppida erinevate probleemide vahel seoste loomist ja harjutada normaalset dialoogi sugude vahel harjumuseks kujunenud piikide murdmise asemel.