juba viies aastanumber mõeldes sulle. ma tahaks, et oleks lihtsam - mitte tunda neid sähvatusi, laineid.
või ei... ma ei taha, et lihtsam oleks, sest ma ei vahetaks neid millegi vastu. isegi kui need haiget teevad nagu viimased paar aastat.

muutsid mind seal trollipeatuses esimese sekundiga täiesti sõnatuks. edaspidi katsusin palju lobiseda, kuid raske oli mitte sind samamoodi puudutada kui aastaid tagasi - peaaegu võimatu, sa lihtsalt olid ju sina. sundisin end korteriaknast välja vaatama, mul hakkas piinlik.

kui varahommikul esimeste tööleruttajate sekka sulades sinu juurest põgenesin, teadsin, et tegin end õnnetuks. ja mul oli õigus.
alati oled vaid sina olnud. oled siiani.