vaatasin lettidel ehteid, mida tavaliselt ära ei suuda silmitseda - ning mõtlesin vaid talle. vaatasin riideid ning mõtlesin, kuidas need talle meeldiksid. sõime, pesime nõusid - meenutasin, kuidas me seda koos tegime.

puud on talle mõeldes lehte läinud, päike soojendab juba päris pikalt. elu võiks päris ilus ja vakne olla, kui ma seda vaid märgata suudaks. ma olen mõnikord selline naljakas, unustan end kuskile. nüüd on nii möödunud pea paar kuud juba, täna märkasin.

tal on maailma kenamad silmad. ta on ainus, kelle näo iga kumeruse peopesadesse olen õppinud. isegi mitu aastat hiljem sulgen silmad, sirutan käe ja suudan tunda. jah, kontrollisin tol õhtul tema juures järgi - ja ma polnud tõepoolest unustanud.
ka sõrmus on alles. tahaksin seda kanda, kuigi tean, et mul pole põhjust.
aeg läheb liiga kiiresti, kui oled tõeliselt õnnelik ja ma ei suuda loobuda. tean, et kui saaksin kõike uuesti teha, teeksin paremini. sulgen silmad ja vaigistan mõtte, et ehk polnud see minu võimuses. ma tahan mõelda, et oli ja on siiani.

ma nägin teda täna jälle unes. nagu igal öösel, ta kaob ja ma ei suuda teda enam leida.

iga tükike mu olemusest tahaks teisest üle rääkida, kuidas ma teda igatsen ja ikka veel loodan.
jah, ikka veel.