ema pesi mu ainsa ilusa asja täna rõvedaks. ostsin nimelt endale kena valge mantli vahetult enne jõule, ning nüüd pani ema selle pessu - olles mind enne veennud, et selle pesemine on absoluutselt ohutu. ja mida mina siis täna kapi küljes rippumas näen? mitte enam valget mantlit vaid odavat froteekäterätikut meenutavat asjandust. ma olin rahulik, kui ma küsisin, et mida paganat ta sellega teinud on ja ma olin ka siis rahulik kui ta väitis et ma oleks pidanud enne silti vaatama (mis sest et pesijaks oli tema ja mina tahtsin seda üldse kindluse mõttes keemilisse viia). aga ma ei olenud enam siis rahulik kui ta lõpuks süüdimatult õlgu kehitas ja ütles, et nojah, aga midagi teha ei saa enam ja tal savi. nii et pmst on mul suur summa raha vetsust alla lastud ning ise olen veel süüdi ka, et mu ema imbetsill on.
ta on varem sama triki teinud ka mõne muu mu lemmikasjaga - nagu näiteks armsa sinise villase v-kaelusega sviitriga, mille ta nukusuuruseks tsentrifuugis, või siis ühe hoodyga, mille ta valgest roosaks pesi.
nüüd tahan oma pesumasinat, sest ma ei jõua nii palju riideid osta kui ta neid ära situb.

selline vahva lõpetus mu heale päevale. viimasel ajal on kuidagi juba harjumuspäraseks kujunenud, et kui on olnud hea päev ja hea tuju, siis situtakse see õhtul raudlaks ära.

mul on praegu nii paha ja mitte ainult selle mantli pärast. ma olen täitsa üksi ning keegi ei tule ega tee mulle pai kui ma nüüd nutma hakkan.