kui pettunud on inimesed mu ümber. nad ei usu enam armastusse, ei suuda minevikust lahti lasta ja teevad sellega õnnetuks nii enda kui need, kes neist hoolivad. künism on lihtsalt argpükslikkusest tingitud. kui lihtne on selg pöörata ja öelda, et mulle aitab - minu jaoks on armastusega lõpp, sest inimesed on halvad. mitte mina ei ole millestki valesti aru saanud, või minu elufilosoofia ei lonka vaid just need teised on süüdi, kes mulle kunagi kasvõi natukenegi haiget on teinud.
rumalus! vaid lühinägelik inimene võib kõike niimoodi üldistada. vaid idioot laseb elul end niimoodi alla ajada. vaid selgrootu ei julge enam proovida.

keegi küsis mult hiljuti, et kas ma olen elus vähe haiget saanud, et julgen aval olla, tundeid välja näidata ja käituda hästi nendega, kellest hoolin. kui tobe ja naiivne küsimus see tundus - nii tobe, et võttis mind tol hetkel tummaks ning mõistlik vastus jäigi andmata. olen selle peale kõik need päevad tagasi mõelnud. vähe haiget saanud? vastupidi - ma olen liiga palju haiget saanud, et suudaksin enam küüniline olla ja sellega veel rohkem valu tekitada. ma olen just täpselt piisavalt haiget saanud, et mul kõrini saaks. ma ei keela enam endale armastust ja ma ei vaevu enam kordagi mõtlema, et teised inimesed rikuvad mu elu või midagi muud sama lollakat.
kibedus sinu sees oskab vaid ühte - kasvada, kui seda välja ei juuri. ja just selle pärast on mul kahju nendest, kes on nagu mina olin.

kokkuvõtteks - kui inimene enam armastusse ei usu, siis võiks ta sama hästi lihtsalt maha heita ja ära surra.