täna võeti mult liiter verd. käisin nimelt arsti juures.

arst imestas, et miks mul enam masendust pole. vastasin, et mees jättis paar kuud tagasi maha. siis mõõtis arst mu esmakordselt ideaalset vererõhku ja vangutas pead.

nojah, ega ma ka aru ei saa - midagi ma ei oska, sokid on mul auklikud, külmikus on kuuvanune piim ja paar asja, mis viimasel vaatamisel vist juba liigutasid, vannitoas põrandal on kaks ruutmeetrit musti nõusid, kass tassib mulle voodisse padjale kanakonte ja ma ei oska midagi vedelat transportida ilma sellest kolmandikku maha ajamata. mul on trussikufetish, poisipea ja ma norskan mõnikord. ma pühin käsi pükste külge, nokin nina ja mulle meeldib tundide viisi vannis istuda (senine rekord on 6 tundi). minu parimad sõbrad on kas välismaal või välja mõeldud.

vedasin kihla, et 2 kuud ei söö hessis või mäkis - kes teavad, kuidas mulle meeldib rämpstoit, haaravad siinkohal peast kahe käega kinni. ma ei suitseta enam, juua ei taha (ok, vahepeal nata juhtub - nii 2 nädala jooksul korra - aga see on juba teine jutt), mehi ei vaata, kukus ei passi, jänest ei sõida ja homme kavatsen isegi loengutesse jõuda.

ühesõnaga - ma mõistan suurepäraselt oma arsti imestust.