ühelt kanalilt tuleb diivatsev anne veski, teiselt kunst ja kolmandast heti tulve kulme vaadates mõtlen: "persse"
panen siia midagi ehedat, ehk läheb enesetunne paremaks.

"ma hakkasin täna mõtlema, et on jube kahju, et sa seal liiga kaugel oled. ei saa sind kakaole kutsuda ega midagi :( nii tüüpiline, et kui leiad lõpuks kellegi, kellega isegi natuke nagu oleks millestki rääkida, siis resideerub ta kuskil üle mõistuse kaugel. pagan.

kevadväsimus või midagi, kuidagi melanhoolseks kisub viimasel ajal. pidet nagu poleks. inimesed tulevad su ellu ja lähevad sama kiiresti, kolm päeva hiljem ei mäleta enam nende nimegi. ma ei tea, kas viga on teistes või minus. ei taha selline tüüpilise suhtumisega olla ja kiruda, kui sitt siin on ja ära tahaks - aga tahaks ju krt :) natuke nadi on kah iga sügavama mõtte peale kuulda, et "sa mõtled liiga palju" jne jne jne

kuidas saab üldse liiga palju mõelda?

mõnikord viid mõne hetkel olulise inimese endale tähtsasse kohta, ilma et sellel kohal midagi väga silmatorkavat pakkuda oleks. ja siis tunned, kuidas see inimene ikka sinna kohta ei sobi. midagi oleks nagu nihu - see põhjus nagu lahustub, miks sa seal paigas üldse käid. noh nagu mul on paar kohta vanalinnas, kuhu ma kaasaostetud kakaoga loengute asemel suvalisel kevadisel päeval istuma lähen. ja jube igatsus on selliste inimeste järgi, kes mitte ei tule sellest "sinu kohast" midagi otsima, sa ei pea seda kohta neile nn tutvustama, vaid nad nagu oleksidki sinna kohta mõeldud - seni käisid seal üksi aga kui nüüd oled kaksi, siis pole midagi valesti. võib-olla on selle nimi hingesugulus, võib-olla lihtsalt tõeline sõprus. krt seda teab.

ehk seesama lõik oligi praegu see "ülemõtlemine".

telekast tuleb mingi mõttetu reklaam, mis rõhub pereväärtustele ja ilusatele landscape`idele. ja ma igatsen suve. mitte et siis midagi parem oleks :)

täna suht lammas b."